ReligioonРелигия
Religion
Religioon
Balti regiooni pealinnade taustal paistab Tallinna juutkonna ajalugu üsna tagasihoidlik. Eesti juudikogukond pole kunagi olnud arvu ja jõukuse poolest võrreldav Läti juutidega ning religioossuse ja õpetatuse poolest Leedu juutidega. Ja siiski meil on, mille üle uhkust tunda. Nimelt oli Tallinn, tollane Reval, ilmselt üks esimesi Balti riikide sadamalinnu, mille avastasid Lääne-Euroopa juudid. Esimest korda on juute mainitud Tallinna rae dokumentides 1333. aastal, mil linna on külastanud „juut Johannes”, kes oli kõige tõenäolisemalt ringireisiv arst.
Püsiv juudi elanikkond kujunes Tallinnas 19. sajandi esimesel kolmandikul. Tulevase kogukonna tuumiku moodustasid siis kantonistid – Tsaari-Venemaa armeesse värvatud juudi noormehed, kes hakkasid Tallinna saabuma 1828. aasta paiku.
Mõningate andmete järgi oli kantonistidel juba 1830. aastatel Wismari tänaval oma palvemaja. 1840. aastatel mainitakse Maakri tänava sünagoogi, kus rabi ülesandeid täitis kantonist Meier Raminovski, keda nimetati ametlikult „õpetatud juudiks”. Šoihhet’i amet kuulus kantonist Tosevile. On olemas kindlad andmed, et juba 1840. aastatel anti Tallinnas välja sünni- ja surmatunnistusi, kahjuks on registriraamatud hävinenud.
Tallinna juudikogukonna ametlikuks kujunemisajaks võib pidada aastat 1856, mil kogukond teataval viisil organiseerus, nimelt asutati matjaskond (matusevennaskond) hevra kaddiša ja Magasini tänava surnuaed, mille ümber püstitati kiviaed. Sõdurid kogusid ise selleks vajaliku raha, müües päevaseid leivanorme ja teisi toiduaineid ning keeldudes muudest hüvedest, mõistes ühtlasi, et nad ise ei pruugi surnuaiast ja matjaskonnast sugugi kasu saada, sest pärast väeteenistuse lõppu pidid nad Tallinnast lahkuma.
Eesti ei kuulunud Vene impeeriumi nende piirkondade hulka, kus juutidel oli lubatud elada, mis tähendas, et juudid võisid siia asuda ainult eriloa alusel. Õigus elada väljaspool juutidele määratud alasid oli väeteenistusest vabanenud kantonistidel, esimese gildi kaupmeestel, kõrgema haridusega isikutel, keskastme meditsiinitöötajatel, teatud erialade käsitöölistel ja nende järeltulijatel. On täheldatud, et Eesti juudi elanikkonnal oli kõrge haridustase.
Sellisel moel kasvas Eestisse asuvate juutide arv 1868. aastaks eeskätt jõukate kaupmeeste, käsitööliste ja ülikooliharidusega inimeste arvel. Maakri tänava väike kantonistide palvemaja ei suutnud enam kõiki soovijaid mahutada. Tuli pöörduda sõjaväevõimude poole palvega rajada uus sünagoog. Varsti avatigi see endise püssirohukeldri ruumides, mitte kaugel kasarmutest, praeguse Juhkentali ja Liivalaia tänava ristmiku lähedal. Püssirohukelder anti sõduritele kasutamiseks tasuta, ent nad pidid tohutult vaeva nägema, et anda ruumidele korralik väljanägemine.
Juudi käsitöölistele ja kaupmeestele erruläinud kantonistide uus palvemaja ei meeldinud. See asus kesklinnast kaugel ega suutnud mahutada tervet kogudust, kuigi oli suurem kui eelmine sünagoog Maakri tänaval. Käsitöölised ja kaupmehed pöördusid Riia kindralkuberneri Suvorovi poole palvega lubada neil üürida sünagoogi tarbeks ruumid Müürivahe tänaval. Palvet toetasid ka juudi ettevõtjad, kes töötasid hulgaliselt Paldiski–Peterburi raudtee ehitusel. Esialgu lubati sünagoogis läbi viia teenistusi ainult kolm korda aastas – paasapühade, šavuot’i ja roš ha-šana ajal. Ent 1870. aastal, kui saadi luba teenistuste läbiviimiseks aasta ringi, avati lõplikult pidulikult juudi käsitööliste ja kaupmeeste palvemaja Müürivahe tänaval.
Arvukuselt ja jõukuselt kasvav kogukond vajas teenistusteks siiski väärilisemat hoonet. 1876. aastal osteti maja Maakri tänaval. Võimude otsus anda juutidele luba osta Tallinnas kinnisvara oli tulnud väga õigel hetkel. Seda võimalust kasutas aktiivselt Tallinna juudikogukonna juhatus, mille eesotsas oli äärmiselt haritud mees Ješajohu Levinovitš, kes pühendas kogu oma elu Eesti juudikogukonnale. Mõne aja pärast otsustas kogukonna juhatus Levinovitši initsiatiivil ehitada sellele kohale uue suure sünagoogi, mis vastaks kogukonna suurusele ja tähtsusele. Sel ajal elas Tallinnas umbes tuhat juuti. Aastal 1882 (juudi kronoloogia järgi 5642) asetati Maakri tänava ehitusele nurgakivi ja Suure ehk Koraalse sünagoogi hoone pühitseti 1885. aastal. Sel ajal oli Tallinna rabiks Gurevitš. Siin elas veel teisigi rabisid, kellest teame perekonnanimesid Jakobson, Bezalel Epštein, ent nemad olid tulnud muudest linnadest ja Tallinna juudiusu koguduse ametlikuks rabiks peeti just Gurevitšit. Uusromantistlikus stiilis sünagoogihoone, mis ehitati ühe esimese Eesti elukutselise arhitekti Nikolai Tamme projekti järgi, jäljendas märkimisväärselt kuulsat Viini sünagoogi. Sünagoog sai üheks esimeseks Tallinna arhitektuuriliseks vaatamisväärsuseks.
1909. aastal asutati Rahumäe tänavale uus juudi kalmistu, mis eksisteerib tänapäevani, vana Magasini tänava kalmistu aga suleti. Seda nõudsid naabruses elavad linlased, kes polnud rahul kalmistult levivate „pahalõhnaliste miasmidega”. Kalmistu asus soisel alal ja rohke pinnavesi muutis matmise keerukaks.
Eesti rahvusliku iseseisvuse väljakuulutamine 1918. aastal mõjutas kohalike juutide elu. Aastal 1918, kui Tallinnas elas 1523 juuti, asutati Juudi Gümnaasium, mitmeid ringe ja seltse. 1926. aastal kasutasid Eesti juudid neile Eesti Vabariigi poolt antud kultuurilise autonoomia õigust. See oli esimene seda laadi pretsedent juudi rahvusest inimeste nüüdisajaloos. Selle fakti mälestamiseks andis Juudi Rahvusfond Keren Kajemet Eesti valitsusele hiljem kulddiplomi.
Ilmaliku juudi kultuuri õitseng ei jätnud varju usuelu. Tallinna sünagoogi ruumides toimusid pidulikud teenistused, mitmesugused kontserdid ja loengud. Sünagoogi juures tegutses väike religioosne õppeasustus ješiva, mille kõrget taset tunnistavad diskussioonide ülestähendused, mis on säilinud tänapäevani. Suure sünagoogi fassaadiga postkaarte andsid korduvalt välja ka mittejuutidest kirjastajad; Tallinna juudikogukonna uhkusest sai asendamatu värvivarjund ilmasõdadevahelise Eesti Vabariigi pealinna maastikupaletis. Juudi rahvaarv Tallinnas ulatus 1930. aastatel ligikaudu kolme tuhandeni. Elu Eestis muutus 1940. aasta juunipöördega. Kommunistlik võim likvideeris juudi kultuuriautonoomia ning keelas juudi ühiskondlike organisatsioonide tegevuse. Massilise küüditamise ajal 1941. aasta juunis saadeti vangilaagritesse ja pagendusse kümme protsenti Eesti juudi elanikkonnast, mis sel ajal oli umbes viis tuhat inimest. Paljud neist ei tulnud kunagi tagasi.
Eesti territooriumi anastamine natsliku Saksamaa vägede poolt oli traagiline nende juutide jaoks, kes ei olnud soovinud evakueeruda Nõukogude tagalasse. Sakslased ja eesti kollaboratsionistid mõrvasid enne 1941. aasta lõppu umbes tuhat juuti, kes olid jäänud natsliku võimu kätte. On teada, et näiteks Tallinna rabi Aba Gomer (1897–1941) elas enne surma läbi veel ka alandava mõnitamise. Pealinna sünagoogis seadsid hitlerlased sisse lao, maha põles sünagoog Tallinna pommitamisel Nõukogude lennuväe poolt 1944. aasta 9. märtsi ööl. Hoone varemed lammutati lõplikult 1947. aastal.
Nii paradoksaalne kui see ka võib tunduda, aga sõjajärgsel ajal Eesti juudi elanikkond isegi kasvas, mis oli Euroopas erandlik. Kui 1945. aastal oli Eestis ainult 1500 juuti, siis 1959. aastal elas ainuüksi Tallinnas 3714 juuti, 1971. aastal 3754 ja 1989. aastal 3646 juuti, kes olid praktiliselt kõik aškenaazi juudid. Sellist rahvaarvu kasvu pole raske põhjendada: evakuatsioonist tagasipöörduvate Eesti juutidega ühinesid Nõukogude Liidu teistest piirkondadest pärit rahvuskaaslased, keda tõmbas siia suhteliselt kõrge elatustase ja antisemitismi puudumine ametlikul tasandil.
Hoolimata asjaolust, et arvuliselt lähenes Eesti juutkond ennesõjaaegsetele näitajatele, oli võimatu rääkida varasema juudielu taastumisest. 1960. aastatel tehtud katsed elustada seda muusika- ja draamaseltside näol osutusid üürikesteks. Ainsad ühiselu institutsioonid, mis tegutsesid kogu Nõukogude perioodi, olid juudi kalmistu ja usukogudus, mis pärast sünagoogi hävimist oli sunnitud töötama juhuslikes ruumides. 1945. aastal lubas ENSV Ministrite Nõukogu juures tegutsev usuasjade nõukogu avada palvetoa Kreutzwaldi tänaval asuva hoone teisel korrusel, pärast selle hoone lammutamist hotell Kungla ehitamise tõttu kolis palvemaja Lasteaia (praegune Magdaleena) tänav 9 asuvasse puithoonesse, kus oli asunud tehase Punane Täht ladu.
1980. aastate lõpul lõi Eesti elanike rahvusliku identiteedi üldine tärkamine võimaluse ka kohalike juutide hääbuva identiteedi taaselustamiseks. Asutati Juudi Kultuuri Selts, uuesti hakati avaldama juudi perioodikaväljaandeid ja pärast poolesajandilist pausi taasavati Juudi Kool. Aprillis 1992 said Juudi Kultuuri Selts ja Eesti Juudiusu Kogudus Eesti Juudi Kogukonna kaasasutajateks. Juudiusu kogudusele tagastati Karu ja Aedvilja tänava nurgal asuv kinnistu, mis oli natsionaliseeritud 1940. aastal. Suurt toetust juudielu taastamisele Eestis osutasid Ameerika heategevusorganisatsioon JOINT ning Soome ja Rootsi kogukonnad.
20. sajandi viimasel aastal saabus Eestisse rabi Efraim Shmuel Kot – Eesti juutkonna sõjajärgse ajaloo esimene rabi. Tema tegevus sai võimalikuks tänu Levi Levaevi poolt juhitava Or Avneri Fondi ja Rohri Perekonna Fondi rahalisele toetusele. 21. detsembril 2000 avati tollase Eesti peaministri Mart Laari osavõtul Juudi Kogukonna Keskuse teisel korrusel Tallinna sünagoogi uued ruumid.
Rabi saabumine Tallinna oli tähendusrikas tähis täisväärtusliku juudielu taaselustamisel Eestis. Kõrvuti sabatipalvetega ja pühadeteenistustega, mida viidi läbi ka Nõukogude ajal, näeb Tallinn üha sagedamini ümberlõikuse riitust brit mila, täiskasvanuks saamist tähistavaid tseremooniaid bar mitsva ja bat mitsva ning abiellumistseremooniat huppa. Taastatud on pühade raamatute uurimise traditsioon, asutatud sünagoogi koor, tekkinud on võimalus omandada mezuza, hannuka ja sabati küünlaid ning muid juudi rahvale iseloomulikke tarbeesemeid.
Eesti Juudiusu Kogudus, Tallinna Juudi Kool ja Juudi Kogukonna Keskus Karu tänaval on esindanud kogu Eesti juudielu. Kuid 21. sajandi alguses sai kõigile selgeks, et Tallinn ei saa jääda ainsaks Euroopa Liidu liikmesriigi pealinnaks, kus puudub oma sünagoogihoone.